Kui sa arvad, et oled nüüd üksi, siis sa eksid. Oled olnud üksi kogu aeg. Sa oled elanud illusioonis, et oled olemas ja unistad kellegagi koos. Tegelikult on need olnud ainult sinu enese unistused, mida oled silmad kinni tahtnud kellegagi jagada. Aga seda kedagi pole olnudki. Inimene suleb silmad ja tahab uskuda, loota ja armastada ilma, et näeks, et tema usk, lootus ja armastus ei ole jagatavad. Miski pole tegelikult jagatav, oled ainult sina, kes õnne nimel ei vaata tegelikusesse ja usub ikka veel, et inimesed on oma olemuselt head. Sa tunned siirast kahjutunnet oma tegude pärast ja ei näegi sellest kaugemale. Mujal ja teistes on asjalood aga hoopis erinevad ja kedagi ei huvita sinu usk või lootus või armastus. Sa oled pimestatud oma enese särast ega märka kellegi teise hoopis erinevat sära. Asju pole vaja ei kergeks ega raskeks mõelda, kui käes on hetk, tuleb tegutseda. Mitte miski ei tule üleöö, aga see teeb haiget, kui seesama öö oli juba aastaid tagasi. Tuleb olla sama lihtne kui see elu, võtta vastu see mida elu pakub ja kui vaja siis jätta ka kodumaa. Tagasi vaadates mäletad ja oskad olla lihtsam. Me ei ole ülimad, et kohut mõista kellegi teise üle, me saame seda teha vaid iseenda üle. Elu on lihtne ja sellised peaksime olema ka meie inimesed. Kahju et me ei oska seda õigel ajal hinnata, küll tuleks ka siis usk, lootus ja armastus. Mida teha kui sul pole ideaali, väikest tarka nõuandjat, kes õigel ajal haaraks hõlmast ja ütleks, kuidas tuleb elada? Järelikult tuleb omad vead kõik läbi teha ja hea kui suudad sellest midagi õppida. Õnnetu olla on privileeg, see on ainult valitutele, sama on õnnega. Kumbki ei anna midagi maailmale ja vaevalt et iseeneselegi. Mõlemad on keerukad ja vastuolulised ja seal pole midagi lihtsat. Ainult jalad maas ja üksi vastutades on võimalik elu elamisväärselt ära elada. Nii peaks olema lihtne... , lihtne ka uskuda, loota ja armastada.

Autor: Triin