Kõige tähtsam pidi olema silmale nähtamatu. Aga mis siis kui see on nii nähtamatu, et ise ka ei näe? Kui avastad aastaid hiljem, et oled raisanud aega millegi nimel, ihaldanud midagi nii väga – ja see pole seda hetkekski väärinud. Oled otsinud midagi, aru saamata, mis asi see siis on? Saades midagi ja olles ikkagi rahulolematu? Seepärast vist tulekski maailmale vaadata mitte ihaldava pilduga. Tuleks lasta maailmal ennast taoliselt vaadata. Lasta enda juurde inimesed, kes sinna tahavad tulla, püüda olla eeskujuks oma positiivse oleku ja mõttemaailmaga. Nii ei pea ise midagi niiväga ihaldama. Mida aga siis teha, kui tegemist on elutute asjade ja seisunditega? Mis siis kui tahad endale suuremat maja, paremat autot, moodsamat telefoni? Kuidas siis seda iha maha suruda? Mina vastust ei tea. Ei oska seda isegi. Kui keegi õpetaks oleksin tänulik. Tahaks tunda lihtsalt siirast tänutunnet selle üle, mis mul olemas on, vaadata seda heldinud pilguga, mida olen teoks saatnud. Kiita ennast ja teha oma lapsele pai. Mitte eeldada, et saaks veel paremini ja tahta enamat. Unistusi peab siiski olema, sest need aitavad meil endas jõudu leida, et edasi pingutada. Kes ei pinguta ja vaeva ei näe, sellele ei vaadata hea pilguga. See pole justkui tore inimene, teistele selline ei meeldi. Ma ei tea, kas asi on kadeduses, kuid pead ise kõvasti tööd tegema, et teistele meeldida. Seega ei tohiks ihaldada asju, kuid tuleb siiski unistada, et teistele meeldida? Küsimus on muidugi veel see, et miks me üldse peaksime teistele meeldima? Üksik hunt ei ole siiski meie sotsiaalses ühiskonnas edukas ja ma usun et ka õnnelik mitte. Seega unistagem, suhelgem ja säragem, nii tulevad meie juurde toredad inimesed ja miks mitte ka ilusad asjad. Ja mis kõige tähtsam – asjad, mis on olulised hingele ja silmale nähtamatud.

Autor: Triin