Kuidas ennetada õpistressi ja tulla toime olemasolevaga   

Alati on lihtsam probleeme pigem ennetada kui neid hiljem lahendada. Lastest ja stressist rääkides tasub silmas pidada seda, et ärevust põhjustab kooliaeg vanemalgi. Kui lapse mured on muutumas suureks, kipuvad vanemad unustama olulise aspekti — et kedagi teist aidata, tuleb ise rahulik ja tasakaalukas olla.

Ehk siis alusta iseendast! Katsu kõigepealt omaenda pingetega toime tulla. Miski ei mõju lapsele paremini kui rahulik ja heatujuline lapsevanem. Tihti pabistavad lapsevanemad lastest rohkemgi ja laps on vanema ärevuse suhtes väga tundlik.

Mida konkreetset annab stressi vältimiseks ette võtta

Mõtle juba varakult sellele, et koolis läheb paremini neil lastel, kel on head sotsiaalsed oskused: oskavad teisi mängu kutsuda, vabandada ja leppida. Nad oskavad nõu küsida ja öelda, kui neil on ebamugav. Või öelda teisele lapsele: "Me ei saa sind praegu mängu võtta, sest rohkem praegu ei mahu." Nad oskavad seda öelda nii, et sellest ei tõuse tüli.

• Üheks suuremaks stressoriks on kindlasti õppimine. Aita lapsel kindlaks määrata ajakava, mitu tundi ta pärast kooli õppida plaanib ning kui võimalik, siis millisesse ajavahemikku see jääb.
• Soovitav on vabal ajal mitte mõelda õppimisele, vaid keskenduda muudele huvitavatele tegevustele. Eriti sobivad liikuvad tegevused, sest sportides lõdvestub automaatselt psüühiline pool. Ka hobidega tegelemine aitab stressi maandada ja annab hea enesetunde.
• Õpitulemusi võrdle alati lapse enda eelnevate õpitulemustega. Inimeste võimekus eri valdkondades on erinev – kui vanem toob võrdluseks mõne „tublima“ õpilase, on see lapsele kindlasti päris suureks potentsiaalseks stressiallikaks.
• Õpeta lapsele, kuidas hõlpsamini õppida: õppimisnippe, meeldejätmisstrateegiaid jms.
• Seo õpitavad ained reaalsete eesmärkide saavutamisega elus ning näita lapsele, kuidas nende ainete omandamine teda aitab. Näiteks arvutusoskus võimaldab poest sobiva hinnaga kommi osta, võõrkeeleoskus suhelda vaadata filme ja uusi sõpru leida. Selline lähenemine motiveerib paremini uusi oskusi omandama.
• Hea on lapsega õpitava aine valdkonda arutleda: küsida küsimusi, paluda endale seletada. Vestluste ja analüüsi kaudu kinnituvad teadmised eriti hästi.
• Positiivset häälestust õppimisse ning võimalikult stressivaba õppekeskkonda aitab luua ka õppevahendite korrastatus ja funktsionaalsus. Hea on õppida, kui on kerge pastakat ja pliiatsit üles leida. Mõnusa tunde loovad meeldivat värvi vihikud ja mugavad kirjutusvahendid. Need on küll detailid, kuid õppimisele häälestumine algabki pisiasjadest.
• Ei tasu unustada ka premeerimist heade õppetulemuste eest. Head tulemused on ikka esiletoomist väärt ning preemiaks midagi mõnusat lubada pole liiast. Igal meist on omad rõõmu valmistavad ettevõtmised: kellele meeldib kinno või kontserdile minna, kes tahab kaaslastega kauem väljas olla.

Kuidas aidata juba stressis last

Räägi ausalt oma murest tema pärast ja küsi, kuidas saaksid teda toetada. Nii näitad, et oled märganud temas toimunud muutust. Ole alati valmis teda ära kuulama ja temaga vestlema. See võib osutuda raskeks, kui ta ei soovi suhelda. Ära kohku esimese tõrjuva reaktsiooni peale!

Eriti teismeeale iseloomulik trotslikkus kahaneb tublisti, kui vanem soovib oma last mõista ja suudab ta katkestamata ja vahele targutamata ära kuulata. Usalduse võitmiseks tuleks vanemal ka iseenda tundeväljendustes ehe ja siiras olla. Sel kombel võib vanem vältida ka vimma ja viha kogunemist iseendasse.

Lapsele tuleb rohkem pühendada kvaliteetset aega. See tähendab omakorda, et last tuleb tähele panna, temaga suhelda, enda läheduses hoida. Tuleb koos mängimise ja tegutsemise, joonistamise, raamatulugemise või muude ühistegevuste kaudu püüda selgusele jõuda, mis just lapsele muret teeb. Koosoldud aeg olgu täis soojust ja tähelepanu – see on parim stressileevendaja. Vajadusel võta töölt nädal aega vabaks, et saaksid lapsele rohkem tähelepanu pühendada.

Julgusta last abi otsima arstidelt ja psühholoogidelt. Selgita talle, et abi saamiseks võib alati täiskasvanute poole pöörduda. Näiteks: “Kui keegi sind koolis lööb, mine klassijuhataja või psühholoogi juurde ja räägi sellest”, “Kui sul on halb olla, küsi mõnelt õpetajalt abi” jne. Kui ta ei nõustu, austa tema otsust, aga jätka diskreetselt tema julgustamist.

Tugevda lapse usku iseendasse ja oma võimetesse! Sageli alandavad vanemad niigi stressis laste eneseusaldust sellega, et loevad neile moraali ja näägutavad pisiasjade pärast. Et laps püüaks tublim olla, ei tohi tema eneseusku kõigutada, vaid peab tugevdama. Selle nimel tuleb ilmutada mõnikord lausa rõhutatud mõistvust ning olla lapse probleemide ja vajaduste suhtes tähelepanelik ning osavõtlik.

• Jälgi, et ta söök oleks täisväärtuslik
• Julgusta teda tegema asju, mida ta varem nautis
• Aita lapsel selgusele jõuda erinevates võimalustes probleemi lahendamiseks

Õpetajalgi on suur roll

Suurendadamaks õpilase vastutust ja aidata tal koolis paremini toime tulla, võiks õpetaja või vanem käskude-keeldude asemel esitada lapsele heasoovlikke, leebes toonis küsimusi.

Mõned näpunäited nii õpetajatele kui ka vanematele endast väljas ja/või mureliku lapsega vestlemisel: Mida võiks küsida õpilase ebasoovitava käitumise korral.

• mida sa tegelikult tahtsid saavutada ja kuidas see sul korda läks?
• millele sa mõtlesid?
• mida sa püüdsid tõestada?
• mil viisil antud juhul veel oleks võinud toimida?
• kas sa mõtlesid läbi, mida selline tegu võib kaasa tuua?
• mis sa arvad, kuidas sinu asemel oleks toiminud... (keegi teine õpilane, isa, ema...)

Mida ei tohi teha

• jätta teda sellises olukorras üksinda
• käskida tal ennast kokku võtta (ta teeks seda isegi, kui suudaks)
• anda talle nõuandeid, mida ta ei suuda järgida
• süüdistada (ta süüdistab end niigi ise)
• kritiseerida
• muretseda liialt ja jätta enda elu hooletusse

Mida veel saab õpetaja teha

Eriti algklassides tasub klassitunnis pühendada aega koolimuredest rääkimisele ning näiteks lavastada selleteemalisi juhtumeid. Klassiarutlused on toredad ja sageli usuvad lapsed rohkem omaealiste õigeid lahenduskäike kui täiskasvanute elutarku sõnu.
Tasub üheskoos harjutada, kuidas oma tundeid ja mõtteid kaaslastele väljendada. Teise tunnete mõistmine ja soovide aktsepteerimine on algklassi lapsele veel üsna keeruline. Paljud konfliktid tulenevad just valesti mõistmisest.

Mida soovitada stressis ja murelikule lapsele

• Räägi end kellelegi tühjaks! Kõige olulisem on oma mured kellelegi usaldada ja ka võimalikud lahendused läbi arutada. Selleks usaldusaluseks võib olla mõni sõber, lapsevanem või koolipsühholoog.
• Pane kirja oma tunded ja meeleolud, mida kogesid päeva jooksul. Võid need adresseerida ka mõnele väljamõeldud sõbrale. See on üks võimalus kuhjuma hakkavaid pingeid endast välja saada.
• Ära võrdle oma hindeid ja edasijõudmist kellegi muu kui iseendaga – vaata seda, kuidas oled arenenud võrreldes eelmise aasta või eelmise kuuga.
• Koolimõtetest puhkamiseks leia mõni trenn või hobi: joonista, laula, tantsi, mängi pilli, kirjuta jutukesi, tee käsitööd... Kõik see aitab vabaneda pingetest ja leida tasakaalu. Kuid samas ei maksa end ka "koolivälisega" üle koormata, nii võib sulle tunduda, et enam ei jätku aega õieti millekski ning esimene, mis tegemata jääb, on kodutöö...
• Tegele oma lemmikloomaga või mine lihtsalt loodusesse jalutama! Parajas tempos käimine on üks parimaid ülepea kasvanud hetke-emotsioonide maandamise võimalusi.

Stressist või lausa sügavast depressioonist on võimalik välja tulla. Ja kõige tähtsam on selle puhul teadmine, et ma ei ole üksi.

Murede endale hoidmine soodustab probleemi ühekülgset nägemist. Mis tähendab, et seda kindlamalt jõuab inimene äärmuslike järeldusteni. Kui laps sisendab endale kogu aeg, et kool on vastik ja kõik on tema vastu, siis mõne aja pärast ongi juba raske teisiti mõelda. Seetõttu ongi oluline õigel ajal murele tähelepanu pöörata ning vajadusel spetsialistidelt abi paluda. Esimene, kelle poole oma koolilapse pärast mures vanem võiks pöörduda, on kindlasti lapse õpetaja ja kui koolis on olemas psühholoog, siis tasub  temaltki nõu ja abi küsida.

Samuti tasub meeles pidada, et enamasti ei saa pikka aega kuhjunud muresid ühe hetkega lahendada. Tuleb võtta aega ning seda tasub meeles pidada nii lapsevanemal, õpetajal kui ka lapsel endal.

Kaia-Leena, 
30. oktoober 2009 00:30